Jüri Ratas: Jan Erik Nõgisto pani mind mõtlema

“Iga su otsus on oluline. Iga tegu, iga sõna määrab edasist. Sa ei ole see, mida sa raha pärast teed. Su elu ei ole ette kirjutatud. Kõik, mida sa lood, hakkab samal hetkel teisest otsast lagunema.”
Nii ütles hiljuti intervjuus meie vabariigi 100. aastapäevaks valmiva draamasarja “Pank” režissöör Jan Erik Nõgisto ja pani mind mõtlema.

Jüri Ratas, peaminister, 20. augustil

Jan Erik Nõgisto: Otse maha kirjutamine on perversne

Sarjal “Pank” on kümme episoodi, kõik umbes tunnised. Teie olete avaosa ning ka viimase osa režissöör. Millise väljakutse see teile kui režissöörile esitab?

Ma ei ütleks, et avaosa on lavastaja seisukohast kuidagi väga palju erilisem kui edasised. Ta on osa tervikust. Hästi tuleb teha. Ma ei jõua kõikide tegelasteni, kuid löön peategelaste kaared liikuma ja arendan nad järgmise režissööri kätte edasi. Tegelasi on meil palju, stseene on meil palju. Avaosa tuleb tihe. Iga mõte, iga kaader, iga lause karakteri suust ja iga stseen peab lugu edasi viima. Oleme võtnud endale eesmärgiks teha kõike nii, et saaksime enda käest iga asja kohta küsida, miks me seda just nii teeme. Esimene ja kümnes jookevad väga tugevalt kokku ja lahendavad teineteist.

Kas eesmärgiks on teha seriaali või kümme mängufilmi? Kui viimast, siis mida see teie töös muudab?

Me teeme teledraamat. Seriaali. Meie näitlejad teavad, kuidas see kõik lõpeb ja “kes on mõrtsukas”. Me võtame küll endale tavalise teleformaadi tootmise osas (milleks minu teada on kaks ja pool päeva) pikemad tsüklid ja toodame ühte episoodi nagu sellist keskmise otsa lühifilmi, kuid see on lihtsalt mingi tehnokraatlik jutt. Kaameratehnika, veerevtehnika, valgustus, proovid, analüüsid…
Päris kindlasti ei ole eesmärk teha kümme mängufilmi, vaid ikkagi kümnetunnine teledraama. Tervik. Kümnetunnine film siis pigem, kui see sõna “film” siin juures asjale mingit elitaarsust lisab. 400 kilomeetrit üle mere on film ja teleformaat omavahel juba nii sulandunud, et selle eraldi välja toomine ei ole oluline. Meil on terviklik lugu ja pikk formaat annab meile palju suurema vabaduse kaarte joonistamist väljapeetult ja loomulikult ette võtta. Nagu lugesid, on meil tegelasi väga palju ja selline asi kahes tunnis välja ei veaks. See pole film. Aga ta pole ka telesari.

Kui teie juurde tuldi ettepanekuga olla «Panga» üheks režissööriks, siis milline oli teie reaktsioon?

Kõhklema pani selle maht, kuid tegelikult teadsin kes on sarja autorid, pean nende loomingust lugu. Tutvumiseks saatis Paul ette viis episoodi, lugesin poolteist läbi, valetasin, et olen kõik läbi lugenud ja andsin nõusoleku.

Mis lugu soovite teie sarjaga «Pank» vaatajatele jutustada?

Iga su otsus on oluline. Iga tegu, iga sõna määrab edasist. Sa ei ole see, mida sa raha pärast teed. Su elu ei ole ette kirjutatud. Kõik, mida sa lood, hakkab samal hetkel teisest otsast lagunema. Sarja tegevus on paigutatud üheksakümnendatesse, kus kõik muutus nii kiiresti, et su vead üldisemas, sotsiaalses ja töises plaanis anti sulle kergemini andeks, kuid seda rohkem rajasid inimesed endale teed isiklikku isoleeritusse. Sinna, kuhu me praeguseks jõudnud oleme. Kui sa oled teel edu poole, siis sa ei märka enda ümber lagunevat. Parasjagu võites ei pane sa tähele, mida sa samal hetkel kaotad.

Võtted on kestnud nädalapäevad, mis teid selle aja jooksul (pluss eelnev aeg) kõige rohkem üllatanud?

Mitte miski. Oleme protsessi juhtides teiste režissööridega asjad läbi mõelnud ja kaared läbi tunnetanud. Praegu filmitud stseene vaadates tundub, et asi täielik läbikukkumine ei ole.

Kokku on sarjal «Pank» neli režissööri. Kuidas erinevad režissöörid ühe sarja juures oma tööd koordineerivad, millega tuleb arvestada, mida kokku leppida jne?

Üldiselt oleme tegelaste kaarte joonistamise ja nende teineteisele üle andmise momendid karakteri arengus omavahel kokku leppinud. Visuaalse terviku osas on ka konsensus, seda valvavad väga täpselt operaatorid ja kunstnik. Olen just täna nendele küsimustele vastates olukorras, kus homsele võttele minnes lepin mõned asjad Raineriga [Sarnetiga] uuesti kokku mõne karakteri suhte konkreetse olukorra suunas, kuna eelnev on veidi arenenud. Stsenaarium on elus organism, ta on mõningases muutumises ja arengus ja sellega tuleb arvestada.
Üldiselt kannab tervikut edasi loomulikult stsenaarium, mille oleme möödunud kuude jooksul koos Eero ja Tarmoga tasakaalustanud. Vorm peaks olema alati sisu teenistuses ja stsenaariumis on nii tugev kood sees, et kui peaks juhtuma, et mõni osa on mustvalge, mõni film noir’i võtmes ja mõni maagilise realismi (viimane juhtuks üle minu laiba) võtmes, siis seda sellepärast, et lugu nii nõuab. Me ei lähe sinna oma isiklikke autorifilme tegema.

Kas avaosa režissöör on olla mingil määral ka lihtsam kui näiteks kolmanda osa režissöör. Miks?

Ei ole. Igasse episoodi jõuavad mõned liinid välja, mõned käivituvad. Esimeses käivituvad. Üldiselt vaata vastust esimesele küsimusele.

Kuidas on sujunud senine koostöö sarja stsenaristidega?

Koostöö sujub. Kui nüüd järsku avastaks et enam ei suju, oleks see loomulikult ka katastroof. Võtteplatsil loo sisse tekkivate arenduste tekkides tuleb muuta ka edasist. See ei saa kunagi olla lõplikult paberi peal ette ära lavastatud ja üks muudatus karakterite suhetes tingib ka edasiste täpsustuste vajaduse. Selleks ongi meil neli režissööri, seda mahtu üks inimene ära hallata ei suudaks. Kui võtteplatsil midagi areneb, siis on koheselt vaja järgnev selle muudatusega kooskõlla viia. Arutame selle koheselt läbi ja kehtestame ära.

Sarja operaatorid on Meelis Veeremets ja Ants Martin Vahur, sarja kunstnikuks Kairi Mändla. Olete te nendega varem koostööd teinud, kuidas te nendega koostööd ja nende suhtumist töösse iseloomustate?

Olen nende kõigiga varem koos töötanud. Terve sarja juures töötava meeskonnaga. Meelisega sealjuures väga palju. Kunstiosakonna puhul tahaks eraldi välja tuua, et Kairi absoluutne, kaljukindel kompromissitus on osa alusvundamendist, millele ülejäänud osakonnad toetuvad. See on paljudele erinevais osakondades väga raske, kuid teistmoodi ei kujutaks ma tööd ette.
Kõikide tootmist koordineerivate osakondade töö eesmärk on tagada loovmeeskonna töö sujuv ja takistusteta tööflow. Hetkel toimib meil kõik ideaalselt. Paremini kui oleksin osanud loota. Loomulikult ei ilmu keegi režiigrupist hommikul võtteplatsile nõudmisega, et kahe tunni pärast peab kohal viibima ka dresseeritud kana, kes lööb trummi, teeb kukerpalle ja arvutab peast liitintressi (selline asi on ammu eelnevalt kokku lepitud), aga võib julgelt öelda, et tööd saab teha, nii oleme tahtnud.

Kas sarja avarežissöörina oli teil võimalus kaasa rääkida ka näitlejate valimistel (kas oli mõni näitleja, keda te soovitasite, mis te arvate praegusest valikust)?

Loomulikult oli, kuid seda ma siin kommenteerima ei hakkaks.

Kas rollidesse kinnitatud näitlejatest on keegi, kellega koostööd te eriti ootate. Miks?

Ootan koostööd kõigiga tiimist kuna oleme selle ise kokku pannud ja nad on parimad, kes meil siin on. Toetume platsil väga palju näitlejate abile ja ka nende isiklikule eeltööle. Meil on küll võtteplatsil kordades rohkem aega kui telesarjade puhul seni harjunud ollakse, kuid keegi ei tule platsile arutama, et mis me siis täna teeme ja kuidas me seda vaatame. Meil on ka episoodides stseene kolm korda rohkem kui tavaliselt ja selle realiseerimine toetub eeltööle, näitlejatega tehtud proovides tehtud avastustele ja nende andekusele.

Olete kahe mängufilmi – «Karikakramäng II. Foto» ja «Suits» režissöör, kuid eelkõige olete tunnustatud reklaamide ja ka muusikavideode režissöörina. Mida te oma režissööritöödest kõige rohkem hindande ja miks?

Tegime Juhaniga ka tema lavastusele (Kadunud sõbra juhtum) NO99 teatris etendust alustava lühifilmi. Kahtlustan, kuigi keegi pole mulle seda otsesõnu öelnud, et see on ka põhjus, miks ma praegu siin neid vastuseid kirjutan.
Hindan oma töödes kõiki selle erinevaid tahke. Nii neid, mis tagavad regulaarse toimetamisena äraelamise kui ka neid, mis on sündinud tühja kohta tühjast kohast. Võrdselt hästi ja absoluutselt keskendunult tuleb kõike teha. Olen meeldivas olukorras, kus ma ei pea ühtegi asja tegema seepärast, et pean seda tegema. Töörügamisega uhkustamine mulle ei meeldi, selles on midagi tobedalt kilplaslikku. Uhke tuleb olla siis, kui teed vähe tööd ja need tööd, mida teed, tulevad välja nii, et keegi tahab sinuga veel tulevikus koos töötada ja sellega elab mugavalt ära.

Olete sündinud 1982. aastal, millised on teie mälestused 90ndate Eestist? Kas on teie mõni juhtum, mis seda aega teie arvates kõige paremini iseloomustab?

Igasuguseid asju mäletan. Juhtumeid. Vanainimest, kes peale järjekordset pangaröövi (kaubikuga tõmmati sularahaautomaat seina seest välja) Pelgurannas Saturni väljakul seisis panga ees ja keeldus sealt ära minemast, kuna “tema raha on ka siin pangas”. Mööda Pärnu maanteed taanduvat Vene armee kolonni. Neid, kes peale esimesi sularahaautomaatide tekkimist võtsid kogu oma raha sealt välja ja viisid pangakontorisse telleri kätte, kuna “nemad masinaid ei usalda.” Neist rääkides on jube kerge hakata mineviku üle ironiseerima ja nostalgitsema paralleelselt. Ma ei taha seda.
Mingisugust vaibi mäletan. Kõik muutus, aga sulas üheks. Järsku hakkas kõigil mu ümber kiire. Ma ei saanud aru, kuhu. Mul ei olnud selline kool, kus sunniti mingit oktoobrilapse sitta tegema niikuinii, aga järsku oli kõik teisiti, “plats puhtaks”, suur toomepuu, Taagepera, tulistamine teenindusmaja vastas, Lennart Meri kõne kooli aulas, Murutar teeskles prostituuti, Turbo näts, Basement Jaxx, Hersch limonaad, kasiinost läbi jalutamine, et Sõprusesse Freejacki vaatama minna, imelik klaastoru Viru tänaval, venelased ja eestlased kaklesid Seitsmendas Taevas, vedruga näkku, Asterix, Afganistani veteran röögib keset tänavat, tibla, saksa kiivikeeks, su väiksed nibud huhuh, bistroo, Datsun Cherry…
Kümneaastane laps tunneb kuidagi teistmoodi. Rakvere raipe lõhn garaažide taga tühermaal on mingisuguse teise tähendusega, Vabaduse väljaku putkasse ilmunud jõhvikaersatsi limonaadid on oluline. Kilekotti pakitud välismaa mahl nimega “preservativ” tundub hea. Mentooliga Salem. Kõik oli järsku lubatud. Mingil seletamatul põhjusel tundus kõik natuke rõve. Mitte valmis – toores, aga samas kääriv.
Me proovime “PANK”iga tabada ajastu vaibi, mitte otse elust midagi maha kirjutada. Otse maha kirjutamine on perversne.
Tunne on olulisem kui tassi kuju või mingi konkreetse juhtumi, arhetüübi või rekvisiidi fetišeerimine.

Ilmunud ajalehes “Postimehes” 15. augustil
Küsimused Heili Sibrits

Tarmo Jüristo: Mäletamine on kollektiivne tegevus

– Tarmo Jüristo, millist lugu te tahate «Panga» seriaaliga vaatajatele jutustada?

Tahaksime rääkida loo Eesti 90ndatest, minevikust, mis ühtaegu tundub väga lähedane, aga millest meid ometigi lahutab juba terve inimpõlv. Selle inimpõlve vältel on Eesti kohati lausa tundmatuseni muutunud, ometi on meie tänapäeva juured just seal.
Oleme harjunud mäletama seda aega vist natuke samal moel, nagu vanad slaavi kroonikad kirjeldasid Kiievi vürstiriigi algusaegu: «Sel-ja-sel aastal käis vürst Svjatoslav sõjakäigul ja siis ei juhtunud kümme aastat mitte midagi.» Me mäletame Balti ketti ja laulvat revolutsiooni, mäletame augustiputši, teletorni piiramist, mäletame põhiseaduse referendumit, iseseisvuse esimest peapööritust… Ja siis justkui «ei juhtunud kümme aastat midagi». Kõik olid hõivatud argiste asjadega.
Mulle tundub, et oleme harjunud mäletama – ja nägema – 90ndate algust ennekõike kui poliitilist murrangut, kui tegelikult leidis ühel ajal aset terve hulk murranguid. Riik ja ühiskond muutusid väga lühikese aja jooksul fundamentaalselt ja nagu alati olid selles protsessis omad võitjad ja kaotajad. Püüamegi rääkida selle aja võitudest ja kaotustest moel, mis ei moraliseeriks, mis ei võtaks pooli ega püüaks kellelegi midagi õpetlikku öelda.

– Heas loos peavad olema kangelased ja antikangelased. Kes on «Panga» kangelased ja antikangelased?

Kirjutades tundus meile endale pigem nii, et heas loos ei ole vastamisi mitte valguse ja pimeduse jõud, vaid seal toimetavad inimesed, kellel on kõigil omad head ja vead. Püüdsime väga hoida sümpaatiat kõigi karakterite suhtes – isegi kui mõne tegelase mõne valikuga mitte nõustuda, peaks olema ometi võimalik neid mõista ja neile kaasa elada.
Tegelaste valik sai lõpuks langetatud lugu (ja mitte ajalugu) silmas pidades.
Näiteks seisime kirjutama hakates kohe vastamisi probleemiga, et ajalooliselt oli 90ndate pangandus selgelt pea ainult meeste maailm – mis aga loo seisukohalt ei oleks ilmselt olnud kuigi hea valik. Samuti on lihtne märgata, et sealt puuduvad venelased. Seda külge ei hakanud me loos kuidagi ümber kirjutama ja eks ole see puudumine ka omamoodi ajastu märk.

– Miks on uue seriaali keskmes elu pangas?

Tegelikult pärineb idee, et Hansapanga lugu vääriks kunstiliste vahendite abil jutustamist, umbes kaheksa aastat tagasi üldse Tiit Ojasoolt. Tema oli see, kellele tuli esimesena pähe, et sel lool võiks olla mingi suurem üldistusvõime ja kõlapind.
Pangandus – ja ennekõike Hansapank – olid mitmes mõttes 90ndate «võitjate põlvkonna» kehastus. See oli ka koht, kuhu jooksid kokku ja kust väljusid nende eespool mainitud ühiskondlike muutuste liinid. See oli keskkond, kus kõik tundus võimalik, kus panused olid kõrged ja ambitsioonid veel kõrgemad.
Meile tundus, et Hansapanga lugu – ja nende inimeste lookaar, kes Hansapanka tegid või sellega muul moel seotud olid – võiks olla hea metafoor kogu tollasele ajastule. Nii et tegelikult ei huvitanud meid Hansapank konkreetse koha või organisatsioonina, pigem oli see käepärane areen, kus jutustada lugu tollasest Eestist.

– Kust läheb tegijate jaoks autentsuse taotluse ja kunstiliste liialduste piir?

Veidi parafraseerides Andrei Ivanovi sõnu: «Tõsielulised sündmused on pinnas, millele rajasime oma väljamõeldiste aedu.» Eks see piir ongi kohati veidi hägune, aga lühidalt võib öelda nii, et tegemist on väljamõeldud looga, mis leiab aset maailmas, mis võib ilmselt paljudele väga tuttavlik tunduda.
Autentsuse taotlus on tegelikult täitsa olemas, aga me ei ole teadlikult seda konkreetsete tegelaskujude, sündmuste või olude suhtes taga ajanud. Kohati käisime materjaliga tõesti päris vabalt ringi – muutsime tegelike sündmuste järjekorda, kohendasime nende sisu, sulatasime kokku tegelaskujusid, panime asju, mis päriselt juhtusid ühe inimesega, loos juhtuma mõne teisega ja nii edasi. Ja lõpuks ikkagi väga-väga sageli lihtsalt mõtlesime asju välja.
Kõige selle juures püüdsime aga olla võimalikult autentsed – parema väljendi puudumisel – selle «tunde» suhtes, mis oli elada ja surra, rõõmustada ja kurvastada, armastada ja vihata, võita ja kaotada, loota ning pettuda ühes väga unikaalses ajas ja kohas, 90ndate Eestis. Kõik valikud, langesid need siis tegelikkuse või kunstilise liialduse poole, olid kantud sellest eesmärgist.

– Seriaali teevad neli režissööri – miks otsustasite selle võimaluse kasuks?

Draamaseriaalide puhul on see tavaline praktika, et režissöörid vahetuvad – näiteks «Troonide mängul» on olnud juba üle 20 režissööri. Ja peamine põhjus on ilmselt selles, et kümneosaline seriaal on mahult võrreldav kuue täispika mängufilmiga. Meil on ainuüksi võtteperiood kuus kuud, see oleks ühe inimese jaoks ikka väga raske ja kurnav ettevõtmine.
Mitme režissööriga töötamine lubab võtte- ja produktsiooniperioodi ka efektiivsemalt kasutada – sel ajal, kui üks osa on võttes, valmistab teine režissöör järgmist juba ette ning kolmas tegeleb järelproduktsiooniga.
See on olulisem, kui esmapilgul võib tunduda – draamaseriaal ei ole mahukam mitte ainult kogupikkuse mõttes, vaid ka selle poolest, et tüüpiliselt jookseb samal ajal terve hulk omavahel ristuvaid ja põimuvaid lugusid, mis liiguvad paralleelselt läbi hooaja.

-Kui palju olete saanud seriaali peategelaste loomisel tõuget päriselt meie kõrval elavatest inimestest, nende eluloost – kas vaataja näeb Jüri Mõisa, Tiina Mõisa, Hannes Tamjärve, Heldur Meeritsa, Rain Lõhmuse lugu?

Siin on vastuseks jah ja ei. Kaudselt ja laiemas plaanis muidugi näeb, aga kutsuksin siinkohal juba ette üles niipalju kui võimalik hoiduma sellest kahtlemata väga ahvatlevast äraarvamis- ja seostamismängust, mis taandaks loo tegelasi päris inimestele.
Kuigi mõne tegelaskuju puhul on ilmselt raske mitte märga sarnasusi ja paralleele tegelike, rohkem või vähem tuntud inimestega, siis sellistena, nagu nad ekraanile jõuavad, on kõik tegelased välja mõeldud.
Nende kõigiga juhtub asju, mida nende kaugete prototüüpidega kunagi pole juhtunud, nad kõik mõtlevad mõtteid ja teevad tegusid, millel pole midagi pistmist sellega, mis kunagi tegelikult juhtus või ei juhtunud. Paljusid inimesi, kes toona Hansapangas väga olulised olid, lõplikus loos ei näegi, teised on jõudnud sinna pea äratundmatuna.
Tõesti, kõige selle vahele satub aeg-ajalt ka midagi, mis on ilmselt päris lähedal sellele, kuidas mingi asi või sündmus ajalooliselt võis aset leida, mõni tegelane ütleb sõnad, mida keegi kunagi ka päriselt ütles, aga sellelt baasilt ei tohiks kindlasti teha laiemaid üldistusi.

– «Pangas» pole tegelasteks ainult pankurid ja tellerid, vaid ka poliitikud, näiteks toonaseid peaministreid Mart Laari, Tiit Vähit ja Edgar Savisaart olete te nimetanud üleelusuurusteks natuurideks. Keda poliitikutest seriaalis näeb?

Poliitikute ja muude pangaväliste tegelaste puhul on need seosed ja paralleelid veel kaugemad ja kaudsemad, seal on tõesti raske isegi konkreetseid prototüüpe välja tuua. Nii et lühidalt vastates: konkreetseid 90ndate poliitikuid seriaalis ei näe, näeb mõnda koondtüüpi, varju seinal.
Lisaks poliitikutele (õigem oleks vist öelda «poliitikule») oleme sisse toonud veel mitmeid pangaväliseid karaktereid, niiöelda tavalisi väikseid inimesi – et püüda näidata, kuidas küprokseinte ja peegelklaasidega kontorites tehtud otsustel ning valikutel oli mõju ja tagajärgi ka väljaspool panka.

– Konkursiga kaasnes ligi aasta kestnud teledraama kirjutamise koolitus, mille viisid läbi Taani selle ala tipptegijad. Mis on peamine õpetus, mida neilt saite?

Koolitus oli uskumatult kasulik ja silmiavav, raske on näha, kuidas me ilma selleta oleksime saanud siiamaani jõuda, kus me oleme. Ühte ja ainsat peamist õpetust on kõigest sellest raske välja tuua, pigem oli vist kogu asja eesmärk juhtida meid osalejatena (programmis tegid kaasa kõigi nelja lõppvooru pääsenud projekti stsenaristid ja produtsendid) mõtlema ja töötama draamaseriaali spetsiifikast lähtuvalt.
Sellel žanril ja formaadil on küll kahtlemata oluline ühisosa nii filmi kui teatriga (alad, milles enamikul osalejatest mingi varasem kogemus ette oli näidata), kuid samas on see mitmes aspektis siiski väga teistmoodi. Steen ja Frans nägid kõvasti vaeva, et anda meile vundament ja struktuur, mille peale oleks võimalik ehitada kümme tundi kestev lugu. See vast oligi kõige suurem väljakutse: kümneosaline seriaal ei ole lihtsalt üks väga pikk film, see peab olema omaette maailm, kus rullub lahti mitmeid lugusid. Kogu selle komplekti lõpuni kooshoidmine on suurem pingutus, kui esialgu võib tunduda.
Kui lavastuse puhul on põhimõtteliselt võimalik hakata lihtsalt otsast minema ja siis vaadata, kus oleks sobiv otsad kokku tõmmata, siis sedalaadi seriaali puhul niimoodi kuigi kaugele ei jõua. Mulle tundub, et nii mastaapse ja kompleksse projekti puhul on vist üsna paratamatu mingil hetkel omadega puntrasse sattuda – ja siis on vaja just nimelt seda struktuuri ja arhitektuuri, mille abil end nendelt madalikelt lahti päästa, ilma et kõik seni tehtu selle käigus kokku variseks.
Oli väga õpetlik arutada neid asju inimestega, kes on sedalaadi probleemidega aastaid – ja väga heade tulemustega – rinda pistnud.

– Olete te mõelnud või midagi ette võtnud selleks, et saaksite veel valmimata seriaali müüa välismaale?

Jah, kogu konkursi üks eeldusi ja ootusi oli, et tulemusena võiks sündida midagi sellist, millel oleks potentsiaali ka laiemaks rahvusvaheliseks leviks. Ja ega selle eesmärgi suunas pingutades vist mingit muud erilist nippi kuskilt võtta ei ole, kui püüda teha oma oskuste ja võimaluste piires maksimaalselt head asja. Kuidas see meil õnnestub, see peab jääma vaatajate otsustada.
Praegu tundub, et väljavaated on täiesti olemas. Rahvusvahelises levis näib olevat huvi just nimelt millegi poolest eristuvate ja omapäraste lugude vastu. Skandinaavia seriaalitegijad on suutnud sel turul viimastel aastatel väga hästi läbi lüüa – tundub, et viimase aja suurim staar on muide Island. Teostuse kvaliteedi latt on muidugi kõrgel ja see tähendab, et otsime praegu jooksvalt raha juurde, et peaksime selles osas võimalikult vähe kompromisse tegema.

– 90ndad olid ju alles, samas tunduvad need aastad väga kauged. Mis stsenaariumi kirjutades ja seda aega meenutades teid ennast kõige rohkem on üllatanud?

Kaks asja tuleb pähe. Esiteks ajalise distantsi küsimus: ma ise sündisin 1971. aastal, kui Teise maailmasõja lõpust oli möödunud 26 aastat. Üles kasvades ma muidugi kuulsin ja kuulasin vahelduva osavõtmatusega vanemate inimeste sõjaaja jutte, maal metsas kolades võis aeg-ajalt sambla seest leida roosteaugulisi Wehrmachti kiivreid või mõnikord isegi tääke ja püsse. Sellegipoolest oli see suur sõda minu jaoks lapsena kauge, abstraktne minevik, midagi aegade hämaruse siinpoolses otsas.
Täna elame aastas 2017, mis on juhtumisi täpselt 26 aastat pärast 1991. aasta murrangulisi sündmusi. Ehk siis nende laste jaoks, kes praegu sünnivad, on Eesti taasiseseisvumine ja kõik see, mis sellest tulenes ning sellele järgnes, ajaliselt sama kaugel, kui oli minust Teine maailmasõda – ja ometi tundub mulle endale 90ndate algusele mõeldes, et see ju just alles oli. Selle ajalise distantsi suhtelisuse tunnetamine ja teadvustamine tuli mulle endale ühel hetkel üllatusena.
Ja teine asi: mäletamine. Stsenaariumi kirjutama asudes istusime maha inimestega, kes toonastes sündmustes ühel või teisel moel osalised olid. Vahepeal on paarkümmend aastat mööda läinud ning oli väga huvitav näha, kuidas mäletamine on kollektiivne tegevus.
Inimesed mäletavad samu sündmusi natuke erineval moel või siis samade sündmuste erinevaid külgi, ning tihtipeale on võimalik märgata, et need mälestused on aja jooksul muutunud vastavalt sellele, milline on olnud konkreetse inimese enda elukäik ja seeläbi suhtumine möödunud aegadesse.
Kui neist asjust aga üheskoos rääkida, hakkavad erinevad vaated üksteisega haakuma, üksteisele lähemale nihkuma ja üksteist täiendama. Kusjuures tulemuseks ei ole reeglina autentne mälestus, «wie es eigentlich gewesen ist», kui Leopold von Ranke kuulsat väljendit kasutada, vaid kollektiivne interpretatsioon sellest, mis ja miks kunagi juhtus või ei juhtunud. See kõik asetub meie praeguse elukogemuse raamidesse ning seda ei olegi võimalik sellest kuidagi eraldiseisvana vaadata.
Tundub, et see on miski, mis kehtib ka laiemalt ja üldisemalt – vähemalt selle «elava ajaloo» kohta, mis puudutab meie enda isiklikku minevikku, ei ole meil kellelgi kuskilt võtta erapooletut kõrvaltvaataja positsiooni. Meie mälestused on üks lõim selles suures ja pidevalt muutuvas kangas, mida me kõik koos koome.

– Olete öelnud, et kõik asjad, mida praegu võtame enesestmõistetavana, said alguse just sel ajal. On need tugevad juured ja mida see pinnas on meile andnud?

Mulle endale ei tundu siin tugevus kuigi olulise küljena. Pigem püüdsin sellega viidata tõsiasjale, et 90ndate alguses jookseb Eesti ühiskonna murrangujoon, see oli hetk, kus ühiskond muutus lühikese aja jooksul fundamentaalselt – ja nagu öeldud, ei olnud see muutus pelgalt poliitiline transformatsioon endisest nõukogude liiduvabariigist iseseisvaks riigiks.
See oli hetk ajas, kus kõik varasem kaotas ühekorraga kehtivuse, kus kõik said ühtäkki värske stardi, kus kõigi positsioon ja kõige tähendus muutus. See avas võimalusi, mis avanesidki ainult siis – neid polnud võimalik ette kujutada varem ega ole võimalik ette kujutada ka praegu.
See oli aeg, kui igal hetkel tuli langetada otsuseid ning valikuid, mille puhul polnud suurt kellelgi varasemat kogemust – alates riigi põhiseaduse kokkupanekust ja rahasüsteemi valikust kuni ettevõtete asutamiseni. Sisuliselt tuli loetud aastate jooksul kogu majandus, riik, terve ühiskond nullist üles ehitada.

– Mis on see kõige väärtuslikum, mis pea kolmekümne aastaga on kaduma läinud ja mida Eesti ühiskonda tagasi sooviks?

Ei tea, ei oskagi ise midagi tagasi soovida. Ma arvan, et las need asjad jäävad sinna, kus nad olid. Me oleme selle looga teadlikult püüdnud hoiduda nostalgialõksu sattumast.
90ndad oli küll, nagu varemgi öeldud, mitmes mõttes väga omapärane ja kordumatu hetk, aga see ei ole mingi kadunud kuldaeg. Proovime seda näidata sellisena, nagu ta oli – ja las jääb hinnangute andmine igaühe enda mureks.

Ilmunud ajalehes “Postimehes” 15. augustil
Küsimused Heili Sibrits